Lapsepõlve lemmiklelud

lelud

10.01.2017

Eilsest ajendatuna põrutan taaskord minevikku, kuid seekord puudutan iseennast, oma lapsepõlvesõpru ja oma värvikat mängumaailma. Vahel on mul kahju, et ma ei ole enam väike laps, sest toona oli kujutlusvõimel ikka selline lend, mida praegu mõnes olukorras väga taaselustada sooviks. Jah, muidugi õnneks mu hobi/töö disainivaldkonnas annab mulle endiselt fantaasiarikkaid ideid ja võimalusi neid teostada, kuid see on ikka väga erinev.

Minu lapsepõlv oli väga mänguküllane. Kuna vanasti ei muretsenud vanemad oma laste pärast üle, siis jäeti mind üsna tihti üksinda koju. Mul oli selle üle ainult hea meel, sest siis ma sain rahus oma mänge mängida. Mulle meeldis küll sõpradega väljas käia, kuid pigem eelistasin ma omaette nokitsemist ja mängimist. Vahel pidi ema mind sunniviisiliselt õue ajama, et ma kogu aeg üksi toas ei passiks. Aga mul oli lihtsalt alati üksinda nii põnev.

photo-10-01-2017-21-05-34

Mu lemmikmänguasjad olid kindlasti mu Barbie nukud, kellele ma ehitasin kappi suure maja ja kelle elu oli kõvasti värvikam, kui Vaprates ja Ilusates või Lihtsalt Marias. Kuna mul oli ainult üks Ken, siis võite ise arvata, mille pärast nad peamiselt kaklesid. Nukumaja oli mul endal ehitatud, seal ei olnud pärismööblit ja peamiselt pidid nad minu enda meisterdatud mööbliga hakkama saama. Ühel hetkel tegi mu isa neile muidugi voodi, diivani ja midagi veel ning siis läks nende elu muidugi kohe paremaks. Riided olid neil alati viimasepeal. Õmblesin neile kogu aeg ise uhkeid riideid, vahel aitas mind ka mu vanaema, kes tegi muidugi sada korda detailsemat ja filigraansemat tööd, kui mina. Ma mäletan ka seda, et paar seelikut õmbles mu onutütar, kes on muide siiani kuldsete näpukestega. Memmesse! Nukkudega mängisin ma tegelikult kuni 13. eluaastani välja, kuid minu lapsepõlvesüda on kuulunud ka teistele mänguasjadele.

Näiteks LEGOd. Need veneaegsed muidugi, oranžide ja roheliste plaatidega, millele sai erinevat värvi klotse peale ehitada. LEGOdest ma ehitasin peamiselt laevu ja maju, milles elasid malekomplektist pärit puidust elanikud. Valged olid naised ja mustad olid mehed. Naistel olid peas plastiliinist ehitatud soengud, ühel uhkem kui teisel, ja meestel olid kas nokamütsid või siis midagi N-Euro soengu sarnast. Ma ei olnud poiste juuksurina eriti tasemel. Aga tüdrukute soengud olid vinged ja kuna sel ajal olid hästi popid ka Spice Girlsid, siis mul oli vastavate värvidega ka komplekt selle bändi liikmeid tehtud, kusjuures MelB juuksed olid mingist vanast kaelaketist tehtud patsidega. Ühel hetkel läksid plastiliinipead vist eluaseme osas liiga nõudlikuks ja ma ei saanud enam olemasolevatest klotsidest neile maju ehitada, sest mul ei olnud lihtsalt piisavalt head materjalitagavara, et neile vajalikult suuri kortereid ehitada. Pidin üle kolima paberile, joonistasin korterite plaane koos sisustusega lihtsalt ülevalt vaates, et tegelased saaksid korterites reaalselt elada. Kuna mu vanaema hea sõbranna Mari töötas paberivabrikus, sai ta sealt neid mummuliste äärtega faksipabereid, mis olid omavahel koos ja mida sai pikkade ribadena kasutada ja mina sain oma tegelastele pikki pikki kortereid joonistada. Mul on võib-olla mingid korterid kuskil ka alles, pean oma ema korteris korraliku tuhnimise vist korraldama.

_pc8ambi9uq-maarten-van-den-heuvel

Kui ma parasjagu oma mänguasjadega ei mänginud, siis ma ilmselt esinesin iseendale. Ma mäletan, et kui mu ema koristas, siis ta keeras alati suured vaibad välja viimiseks rulli ja asetas esikusse. Kuna esikus oli suur peegel, siis ma käisin seal iseendale igasugu tegelasi mängimas, ja need vaibad olid suhteliselt ideaalsed selleks, et mängida seal endale oravat. Ma arvan, et sealt ongi pärit minu teatrihuvi.

Okei, tegelikult ma ei olnud ka mingi õnnetu üksik laps, mul oli ikkagi sõpru ka. Tallinnas oli mul päris palju erinevaid sõpru, kellega väljas käia. Päris väikesena oli vaieldamatult mu parim sõbranna Mammu, kes elas minuga samas majas, kellega me käisime ühes lasteaias ja kellega meil olid pooled asjad ja riided ühesugused (noh vene aeg ka muidugi). Meie vanemad olid suured sõbrad, seega ma ei imesta, et me koguaeg koos olime. Eriti ma mäletan, et temaga mängisime me pigem kodu, kusjuures tema oli alati ema, mina sain olla siis  kas ISA, vanem õde või koer. Jess! Aga mingeid konkreetseid mänguasju ma ei mäleta, et oleksime kasutanud.

Saaremaal Memme juures oli mul naabripoiss ja hiljem kasvas ka teise naabri juurest üks tüdruk piisavalt suureks, et temaga mängida. See poiss on minust ikka päris mitu head aastat vanem ja tema õpetas mulle kõiksugu aktiivseid mänge. Me mängisime tihti sõda, luurekat, autojuhte ja kõige ägedam mäng oli meil liivakastis, sinna me olime ehitanud suure linna, kus sõitsid ülimalt vinged autod. Alguses olid vingeteks autodeks lihtsalt siledad kivid, aga hiljem hankisime isegi päris automudelid. Ta üritas mulle malet ka õpetada, aga see oli mu jaoks liiga keeruline. Aga pole viga, meil oligi õues rohkem asju vaja teha, kui toas. Naabritüdruk oli aga minust paar aastat noorem ja temaga me hakkasime rohkem suhtlema siis, kui naabripoiss liiga suureks sai ja suviti enam eriti palju maale ei sattunud. Kuna tema ema oli kõva kultuuritegelane, siis tal õnnestus saada kuskilt dekoratsioonid ja nukud, millega sai päris ehtsat nukuteatrit mängida. Haarasime kohe härjal sarvist, võtsime nukud, lõime mingi lavastuse ja kutsusime kogu külarahva teatrisse. Tasuks oli „midagi head“. Ma ei ole kindel, kas me tegime ühe või kaks lavastust, aga maruäge oli see igatahes.

ldkagfmhdei-max-kaharlytskyi

Ja sellised ongi minu mälestused lapsepõlvest ja mängudest. Praegu ma mängin vaid värvide, mustrite ja fontidega, et oma fantaasiamaailma tagasi minna ja midagi ägedat luua. Ja vahel, kui satun kuskile, kus on mingid maketid, siis lähen väga väga elevile:)

 

Pildid: Erakogu ja www.unsplash.com

Save