perekond

pere2

9.01.2017

Juhtus just see, mida ma lootsin, et esimesel nädalal ei juhtu. Salamisi ma muidugi teadsin, et see kunagi peab niikuinii juhtuma, aga et juba nii vara, seda ei tahtnud ma endale tunnistada. Nimelt jäi eile blogimine vahele. Olin nii hõivatud muude tegemistega ning kui koju jõudsin, jäin lihtsalt diivanile tukkuma (mugavad diivanid on kodus kurjast!). Ei tahtnud vastu ööd ka endast seda teemat hakata välja pressima, kuna tegemist on minu jaoks väga olulise teemaga – minu pere.

Vikipeedia andmetel on perekond isikute kooslus, keda ühendab abielu või põlvnemine. Kui tegelikult võib pidada ka perekonnaks neid inimesi, kes lihtsalt koos elavad. See annab mulle aga mõtteainet ka edasiseks, ehk et vahel kaob ära piir, kust lõppeb pere ja kust algavad sõbrad? Ma usun, et nii mõnigi sõprusringkond, kollektiiv või äriliste huvidega kooslus võib end hellitavalt perekonnaks nimetada. Kolleegidega veedetakse tihti isegi rohkem ärkvel oleku aega, kui perega. Minul on nii oma päris pere põlvnemise kaudu, kooseluperekond ja lõpuks ka erinevate seltskondade perekonnad.

photo-09-01-2017-22-04-37Mu ema, mu õde, mu isa ja pisikene mina!

Mina sündisin siia ilma eriliselt armastavasse perre. Mul oli väga vahva isa, tubli ja pisike ema, vanaema, vanaisa, onud, tädid, nende lapsed… ja muidugi minu toona 10-aastane õde! Peale mind meie perekonda rohkem ei sündinud kedagi, kui hamstrid Näpsu ja Tupsu välja arvata. Kõik ootasid mind väga, ema ja isa olid juba tükimat aega püüdnud mind saada. Lõpuks õnnestus! Algul ma valmistasin kõigile parajat peavalu. Küll ma hankisin sünnitusmajast mingi bakteri külge, küll oli mul kõht korrast ära, küll ma jonnisin niisama…Aga kõik pidasid minuga väga kenasti vastu. Eriti tänulik ma olen muidugi oma õele, kes pidi mu marlimähkmeid keetma ja mulle raamatutest luuletusi ette LAULMA, et ma ükskord magama jääks!

Aga selle eest ma olin mudilasena juba päris tubli laps. Mulle meeldis iseendaga mängida, esineda endale, mängida nukkudega (mänguasjadest tuleb juba järgmine postitus) ja üle kõige armastasin ma magada, mis tähendas, et mu perekond sai minust üsna palju puhata. Kahjuks saavad kõik ilusad asjad kord otsa. Paraku on minu perekonnast juba lahkunud mu isa, vanaisa ja vanaema, kaks onu ja need mõlemad hamstrid ka. Aga kirjeldan teile neid ikkagi.

photo-09-01-2017-22-05-22Mina, mu isa, mu õde, mu ema, memme, onutütar E, papa, onutütar K.

Oma vanaisa Papat mäletan ma väga palju. Olgugi, et ma olin väga väike, umbes kolmene, kui ta suri. Tal oli hästi tõsine pilk, selline vana merekaru oma. Lisaks puhvis kulmud ja tihe habe, mida ma pisikese kammiga kammida armastasin. Ta tundus karmi välimusega, aga ta oli kõige lahkem ja toredam mees maailmas. Ta hoidis mu vanaema, mind, mu isa ja kõiki teisi meie perekonnas/suguvõsas väga. Kindlasti tulen nende mälestuste juurde tulevikus tagasi, kuna ühes tulevases postituses puudutan täpsemalt oma meenutusi lapsepõlvest.

Aga minu isa oli hästi andekas igas valdkonnas. Ta oli seltskonnahing sest tegi head nalja ja ta naer oli üldse väga nakatav, ta tegi imehästi süüa, ta oskas kõiksugu asju meisterdada (eriti õnnelik olin ma selle üle, kui ta mulle uue nukumööbli ehitas. Sellist ei olnud kellelgi!). Kui ta noor oli, õmbles ta omale ise alt laienevad püksid ja oli muidugi kohe kõigi seas tehtud mees! Tal olid lahedad paksud vuntsid ja väike õllekõht. Lisaks sellele hoidis ta meid väga. Ta äratas mind hommikuti lauluga: „Nüüd üüles, needus keda rõhub, nälg, orjus ikkes hoiavaaaad!“ Ma ei tea miks selline loovalik, aga see oli alati päris naljakas. Oma parima sõbraga nimetasid nad üksteist Fofaniteks (ma ei tea miks) ja oma vennaga rääkisid nad raamatutest pärit dialoogides, sest nad mõlemad olid kirglikud raamatute lugejad. Nad võisid suvalisel hetkel suvalise raamatu ja suvalisest kohast kätte võtta ja seda siis edasi lugeda. Ma loodan, et nad suhtlevad ka hingedena raamatutes edasi.

photo-09-01-2017-22-07-04Mu isa väikesena

Ma arvan, et kõige rohkem sarnanen mina lisaks oma emale ja isale mu vanaemale. Kes oli mu isa ema. Esiteks olen ma temalt pärinud palju näojooni, sealhulgas nina. Ja kuna ta tegeles nooruspõlves näitlemisega ja oli muudmoodi aktiivne, siis ma kirjutan need omadused endas ka tema arvele. Me saime hästi läbi, ma veetsin kõik oma suved temaga koos meie maakodus Saaremaal. Kaklesime ja leppisime, aga seda vist teismelised ja vanaemad teevadki. Ta oli suurepärane õmbleja, ta võis ühest riidetükist lõputult jälle uusi ja uusi asju meisterdada. Alguses endale kleidi, siis miniatele kleidi, siis lastelastele kleidid jne. Kõigile meeldis maal memme juures väga. Aga ärge te arvake, et ta oli maamemm, ei. Ta oli tõeline DAAM! Talvel elas mustamäel, käis Szolnoki turul sisseoste tegemas, sõi ainult Sikassaare sinki ja borodino leiba, luges meeletult ajakirja Burda, meisterdas oma elu jooksu sadu riideesemeid, kudus, heegeldas ja tegi muud näputööd, vaatas seebikaid ja kui midagi toimus, oli tema alati platsis. Vahel luuras noori kiviaia tagant, et kõik ikka korras oleks (eriti siis, kui mu onutütred käisid juba peikadega aia taga kurameerimas). Viimase tegevuse juures olin talle tihti ise ka abiks 😀

Kõlab küll imelikult, aga tänu sellele, et oma noores eas nii palju lähedasi inimesi olen kaotanud, olen hakanud rohkem väärtustama seda, mis mul hetkel on. Näiteks mu ema, kes lapsepõlves tundus nii karm ja kuri (sundis kogu aeg koristama, mõtle vaid!), on mu jaoks nüüd üks olulisemaid inimesi ja ma ütlen talle tihti, kui väga ma teda tegelikult armastan. Ta on selline piiisikene ja armas ja vahel liiga pabistav, aga ta on tõesti parim ema maailmas. Kui järele mõelda, siis ta usaldas mind juba üsna varakult omapäi elama ja on olnud alati olemas, kui teda vajan. Ja ka vastupidi! Muide, mu ema näeb oma ea kohta nii püss välja, et ma olen ise ka oma panused tema geenidele tulevikuks pannud!

Viimaseks jätsin oma õe, sest ta on mulle mu parim sõbranna ja suurim toetaja. Aitäh Emme, et mulle sellise õe tegid 🙂  Ta on just alustamas oma elus uut etappi uuel ametikohal ning eneseuuringu läbi viimiseks ta just hiljuti küsis mult, mis on need kolm asja, mis tal eriti hästi välja tulevad ja mida mina tema juures kõige rohkem imetlen. Otsustasin tema omadused siin välja tuua. Mu õde on vaat et kõige südamlikum ja HEAM inimene maailmas. Ta on alati probleemide korral kõpsti kohal ja aitab neid lahendada. Isegi, kui ta selleks ei pea muud tegema, kui oma ausate ja taevasiniste silmadega sulle otsa vaatama või käe õlale panema. Teise asjana ma toon kindlasti välja selle, et ta on alati kaks sammu ette planeerinud. Ta teab täpselt kuhu ta läheb ja mida tegema, tal on alati kõik vajalikud asjad kaasas ja ta ei mõtle kunagi ainult endale. Ta on igaks juhuks teiste SOS olukordadeks ka valmistunud. Ma olen alati arvanud, et mul on alati plaan ja olen kõigele mõelnud, aga no kui te näeksite mu õde! Ja tal tuleb see kõik muuhulgas nii loomulikult välja ka. Ja kolmandaks ta suudab alati mingid pinged väikese naljaga maha võtta. Meil on juba välja kujunenud muidugi omad naljad ja hääled, mida me kohtudes teeme. Ja ma ei mäletagi millal me viimati normaalsel toonil telefonis rääkisime. Ikka tuleb mingi naljakas kõnemaneer ära katsetada, olgu see siis soome- vene- või india aktsendi kasutamine, vanaisa hääl või hoopis mõni kolmas tegelane kuskilt filmist või videoklipist. Tegelikult kui mõelda, siis tal tulevad kõik asjad välja. Ta kohe oskab alati lahendusi leida, isegi, kui ta ise selles veidi ebakindel on, siis lõpuks õnnestub tal KÕIK. Ja seda kõike ma tema juures imetlengi! <3

file-24-12-2016-15-29-37

Fofan ja Kribu

Ja muidugi peale nende inimeste on mul veel lähedasi sugulasi, eesotsas onutütre E-ga, kes on mulle ka nagu oma õde. Aga praegu on minu igapäevane perekond hoopis minu elukaaslane ja meie kaks kassi Kribu (Kriboff, Kribojedov) ja Fofan (Foof, Fofik, Fofanovitš jne).

 

Oma teiseks pereks pean ma kindlasti Salme Teatri kollektiivi, kellega oleme ikka koos nii paksust kui vedelast läbi läinud. Minu vaimne ema Aime Lutsar on kahjuks koos minu vanavanemate ja isaga sinna teisele poole ära läinud, kuid endiselt on alles vanu salmekaid, kellega teatril hing sees hoida.

Mul on ikka väga vedanud, et ma olen sündinud sellisena, nagu ma olen, sellisesse perre, nagu ma olen ja et mul on au omada selliseid lähedasi, nagu ma oman! Aitäh!

(täna on kõik fotod erakogust)

Save