Rahulolumomendid

rahulolu

12.01.2017

Kaheksas blogipostitus on mõeldud kirjeldamaks momente minu elus, kus ma olen tundnud end kõige rahulolevamana. Tegelikult oleks see postitus pidanud ilmuma juba eile, kuid mu mõte lendas veidi liiga kaugele ja raske oli kõike koondada. Kuna rahulolumomente on olnud väga palju, ma olen üldises plaanis ikka väga rahulolev inimene, siis ma ei saa konkreetseid olukordi välja tuua vaid arutlen veidi selle üle, kuidas üldse see tunne tekib, millisel eluperioodil ja mis seda põhjustab.

Ma olen viimaste aastate jooksul hakanud ennast rohkem mõistma, ma tean juba, mida ma teha tahan, mis mulle meeldib ja õnnelikuks teeb. Ja sealjuures olen ma õppinud neid momente ära tundma ning endale teadvustama. Loomulikult on sellega õnneks kaasnenud ka negatiivsete emotsioonide ja hetkede ära tundmine, mistõttu on mul võimalik enda tujusid enamasti reguleerida. Kui suuta enda käitumist ja mõtteid kõrvalt näha, siis on võimalik sellest korraks välja astuda ja võtta vastu otsuseid, mis seda olukorda muudaksid. Jah, minust on tänu sellele vahel võib-olla veidi raske aru saada. Mõned inimesed ei mõista, miks ma teatud olukordades näiteks korraks vait jään. Näiteks olukorrad, kus meil on elukaaslasega arusaamatused tekivad. Need on alati kahepoolsed ja loomulikult olen pooltel kordadel ikka mina süüdi. Aga siis ma sooviksin seda arutades vahepeal korraks aja maha võtta, veidikeseks vait jääda ja järele mõelda, mida selles olukorras teha saaks. Aga see jätab teisele osapoolele väga kummalise mulje – lihtsalt jääb vait!?

DSC_8258Idüll mu töölaua taga (K. Timusk Photography)

Mis tekitab minus seda õnnetunnet? Mis mind õnnelikuks teeb? Muidugi on mu elus väga palju selliseid väikeseid õnnemomente, kui midagi toredat juhtub, kui ma kohtun põnevate inimestega, kui käin ägedatel kontserditel, kui ma loon mõne ettevõtte brändi või teen muud loomingulist, kui ma vaatan oma elukaaslasele otsa, kui ma saan vedeleda diivanil, kass(id) süles jne. Aga kui mõelda suuremas plaanis, siis ma olen aru saanud, et mind teeb õnnelikuks see, kui ma saan teha oma elu jooksul võimalikult palju ja erinevaid asju.

Kui ma noor olin, tahtsin ma väga saada näitlejaks. Ma olin täiesti veendunud, et peale keskkooli ma lähen lavakasse, saan sinna kohe sisse, siis mind palkab kas mõni ülivinge Eesti teater või ma saan kohe mingi vägeva filmirolli ja põrutan Hollywoodi. Ma arvasin seda selle hetkeni, kui ma lavaka katsetel peale esimest vooru haledalt põrusin. Ja siis kahe aasta pärast juba järgmisesse vooru saades ikka põrusin. Ja siis kui ma otsustasin oma teise hobi, graafilise disainiga, tegelema hakata, öeldi mulle kunstiakadeemias et „sorry, sul on liiga värvilised tööd, sa ei saa graafilise disaini erialale sisse.“ Lõpuks ei jäänud mul eriti muud üle, kui minna õppima ärijuhtimist  ning oma firma luua, õppida ise ja areneda nii kaugele, et ma suudan ilma EKA hariduseta disainiteenust pakkuda ja teha seda väga hästi. See oli võib-olla esimest korda see koht, kus ma tundsin, et ei ole midagi, ma olen õnnelik, et nii läks, sest iga asi on millegi muu jaoks hea. Ja siin ma olen 🙂

DSC_8234Mina oma värviliste töödega 😀  (K. Timusk Photography)

Kogu selle lavakasse ja EKAsse proovimisega läks mul muidugi päris mitu aastat vahepeal muude tegevuste peale. Ja ma sain töötada väga erinevates valdkondades. Näiteks linnaosavalitsuses, telefonimüügis, spordiklubi lastehoius, reklaamialal, laste jõulumaal giidina, sekretärina ülikoolis, rahvusvahelises koostöös jne. Ma sain kogemust riigihangetest, müügikõnede vormistamisest, ürituskorraldusest, projektijuhtimisest, aktiivmüügist, personali värbamisest ja paljust, paljust muust. Ma õppisin sellist vaheldust väga hindama ning ma lõpuks ei tahtnudki enam ennast terveks eluks mingi õpitud valdkonnaga siduda. Jah ma tunnen, et disain on minuga kaasas käinud väga suure osa minu elust, kuid mulle tekitavad õnnetunnet väga erinevad asjad ja erinevate valdkondade katsetamine samuti. Mulle meeldib asju ise katsetada ja proovida ning ma arvan, et ainult tänu sellele olen ka praegu aru saanud, mis mind kõige rohkem innustab. Ma ei oleks kümmekond aastat tagasi arvanud, et disain mulle nii väga sobida võiks, võtsin seda ju siiski hobina.

Palju ameteid on mul siiski veel proovimata, mida ma olen juba ammu proovida tahtnud. Esiteks on see filmi- või teleroll veel tegemata, millest ma lapsena unistasin. Ja siis on veel sellised ametid, nagu näiteks taksojuht, baaridaam, teletöötaja ja mitmeid veel, mille ma kindlasti tahaks kunagi ära proovida. Ja ma usun, et sellised proovimised teevadki mind õnnelikuks ja pakuvad seda rahulolutunnet.

Olen veendumusel, et rahulolu saab endale ise tekitada. Mulle meeldib käia aeg-ajalt üksi jalutamas, kuulata kõrvaklappidest head muusikat ja lihtsalt tunnetada hetke. Sellistel hetkedel ma mõtlen, mis mul elus hästi on ja kuidas saaks kõike veel paremaks muuta. Ja see tekitabki õnnetunnet, kui saad olla iseendaga, arutada ja planeerida ning lihtsalt nautida seda, et sa selles hetkes olemas oled.

vgxifxwsuae-hannu-keski-hakuni

(foto www.unsplash.com)

Save