Tänapäeva muusika

muusika

13.02.2017

Vahepeal on olnud päris korralik paus minu blogipidamises. See on tingitud väga paljudest asjadest, kuid ma usun, et peamiseks põhjuseks võib lugeda minu suurt elukorralduse muutust. Nimelt loobusin ma 27.01 oma päevatööst, et täiel rinnal pühenduda www.heidisain.com tegemistele. Olen väga üllatunud ja loomulikult ka meelitatud, et huvi minu vastu on olnud väga suur, ning mu kliendid on andnud mulle võimaluse ennast tõestada, areneda ja neid aidata imetabase visuaalse identiteedi loomisel. Ma arvan, et võib juhtuda, et teen väikeseid muudatusi oma elus veelgi, kuna mõningad asjad on mu bucket listist veel maha tõmbamata, kuid kirjutan sellest kindlasti tulevikus pikemalt, kui õige aeg on käes.

askeuozqhyu-jason-rosewell

Kui ma algselt mõtlesin, et ma jätan vahele teema, kus ma peaksin oma arvamust avaldama tänapäeva muusika osas, siis tegelikult oleks sellest mul endal päris huvitav läbi närida. Mulle meeldib kuulata nii erinevat muusikat ja vahel mulle tundub, et olen omadega veidi minevikku kinni jäänud ja ma ei tea enam, mis tänapäeva noored kuulavad (hkhm, vana?). Vanusega seoses tegelikult üks fun fact ka. Ma nimelt avastasin, et sa võid enda kohta päriselt ka vana öelda, kui sa oled kuskil peol, kohtad seal inimesi, kelle ema või isaga sa väga hästi läbi saad. Ma arvan, et tänu sellele, et ma ei ole enam kõige noorem, on mul ka seda teemat lubatud lahata “vanemate” inimeste moodi, ehk siis veidikene heietades minevikku.

 

Ma mäletan, et minu esimesed kokkupuuted muusikaga olid lasteaias, kus mind lauluandsamblisse ei võetud, kuna mul olla elevant kõrva peale astunud. See natukene pani mind muusikasse üleüldiselt skeptilisemalt suhtuma, aga kuna minul ja mu õel on 10 aastat vanusevahet ja tema armastas teismelisena väga kõvasti kodus muusikat kuulata, siis ühel hetkel ma täitsa vihastasin, ja otsustasin, et mina EI HAKKA kunagi muusikat kuulama. Selguse huvides pean mainima, et ma olin siis umbes kuuene ja ei olnud täie mõistuse juures. Ilmselgelt olen ma muusikat kuulanud, ja palju.

copertina-spice

Minu trots läks üle ilmselt millalgi algklassides, kui pildile ilmus Spice Girls. Mul oli kassett, mida sai lihtsalt lõpmatuseni kuulatud. Siis hakkasin ka kodus leiduvaid kassette ja vinüülplaate veidi terasema kõrvaga kuulama ja minu vaieldamatud lemmikud olid lisaks vürtsitüdrukutele Ivo Linna, Hovery Covery, Maarja ja Carly Simon. Viimase hitti “You’re So Vain” kuulasin ma nõrkemiseni, kuni selle hetkeni, kui vinüül hakkas teatud kohtadel juba villast viskama. Loomulikult ei saanud ma toona sõnadest aru, kuid kaasa laulsin ikka kõvasti.

Muusikamaitse on peale seda aina imelikumaks läinud, alates manowarist ja HIMist lõpetades Scooteri ja Groove Coverage’ga. On olnud hetki, kus ma kuulan ainult vaibakloppimise muusikat või hoopis klassikalist muusikat. Kuulasin just üleeile autos Linkin Parki. Päris äge oli meenutada.

Viimastel aastatel hindan ma aga üldse rohkem jazzi, funki ja house laadset muusikat. Mul on ka omad lemmikartistid, kes muidugi ühegi nende kolme stiili hulka ei kuulu (näiteks HURTS). Ma leian, et see on selline muusika, mida tuleb õppida armastama ja nautima. Mul on õnneks olnud kunagi selles vallas väga kannatlik “õpetaja”, kes mulle sellist mõnusat smooth jazzi tutvustas. Olen selle üle väga tänulik.

dbwvuqboou8-jens-thekkeveettil

Üldises plaanis, kui välja jätta kõik work work work ja muud paarisõnalised lood, on tänapäevane muusika päris lahe. Mulle väga meeldib selline house nüanss ja elektroonilise muusika võidukäik, kuid ma pean ütlema, et kui ma päriselt tahan muusikat nautida, siis ma lähen ikka kuskile intiimsemale kontserdile, kus artistid suudavad mind oma energia, hääle või instrumentaalselt võluda. Mul on endal tegelikult tohutult kahju, et ma ühtegi instrumenti ei oska mängida…Ma ei tea, kas mingil määral on ka vanemast peast võimalik õppida?

Save

Save