Unelmate töö

töö

13.01.2017

Kui mul oleks võimalik teha ükskõik millist tööd maailmas, siis mis see oleks? Ma usun, et igaüks, kes on veidikene minu tegemisi jälginud või olnud selle blogi lugeja, juba teab, mis võiks olla see minu unelmate töö, mida ma võiksin lõputult teha. Eelmises postituses ma puudutasin töö teemat päris põhjalikult ning kuigi mul on üsna palju ameteid veel proovimata, siis töö, mis mind sütitab ja inspireerib, on siiski graafiline disain ja visuaalse identiteedi loomine.

Kui eelmises postituses selgus, miks ma ei ole graafilise disaini haridusega ja miks mind sellele erialale vastu ei võetud, siis selles postituses püüan ma veidi selgitada tagamaid, kuidas ma siis ikkagi selle ala juurde jõudnud olen.

Ma usun, et olin umbes 15-aastane, kui ma esimest korda proovisin kätt fotomanipulatsioonidega. Toona oli hästi popp kõik fotod väga ära töödelda ja mina soovisin teha midagi ainulaadset ja erilist.  Loomulikult minu suureks iidoliks oli (on) toona rate.ee maailma vallutanud tüdruk kasutajanimega Serendipiti. Tema fotosid võis lihtsalt vaatama jäädagi, ta tegi selfiesid enne, kui see cool oli. Muide, ta on üldse üks sigakõva kunstnik! Igatahes. Ma tahtsin ka midagi huvitavamat teha ja lõpuks sattusin ma mingitesse fototöötluskeskkondadesse „töötlejaks“. Mu kasutajanimi oli hec ja olin vist omas ringkonnas töötlustega päris popp. Sealt edasi tulid juba digimaalid ja väikesemad katsetused plakatitega ja salme teatri kodulehe disain jne. Aga kõik oli väga muinasjutuline ja lastepärane.

dawning_by_heidishvili-d368ld9

Hiljem sattusin juba logosid kujundama ning kuna ma olen tükk aega töötanud turundusvaldkonnas, siis igapäevaste kujunduste valmistamine oli mingil hetkel täiesti loogiline töö osa. Väga suure kogemuse sain ma ka üliõpilasesinduse juhatuse liikme rollis, kui minu juhtida oli terve turundus- ja kommunikatsioonimeeskond, sealhulgas ja kujundaja, küljendaja ja teised valdkonna spetsialistid. Kindlasti oli see väga hea juhtimiskogemusena ning üldise loovtiimi haldamise osas. Suudan ka enda tööd tänu sellele paremini juhtida.

Võib öelda, et minu õppejõud graafilise disaini valdkonnas on olnud dr. Google ja prof. Youtube, kes siis vastavalt minu vajadusele infot andsid. Olen veetnud nende seltsis tunde ja päevi, et endale mõni uus tehnika selgeks teha või õppida selgeks mõni programm. Kui ma kunagi mingit paint shop pro’d kasutades arvasin, et Adobe photoshop, ja veel hullem, Adobe illustrator, on ikka kõrgem pilotaaž, siis nüüd on need minu igapäevased töövahendid, milleta enam ei oskakski vist elada.

Loomulikult ma imetlen neid inimesi, kes peale keskkooli otsustavad, et suunduvad ülikooli, teevad seal bakalaureuse, siis kohe otsa magistri ja lähevad siis oma erialale tööle, teevad karjääri ja tegelevad sama alaga elu lõpuni. Kuid paraku ma olen oma tööaastate jooksul näinud väga palju kõrgelt haritud inimesi, kes sisimas on justkui tühjad. Kes ei olegi eriti oma peaga mõelda saanud, sest on kogu aeg koolist tulnud õpetuse järgi elanud ning seetõttu on pahatihti natukene eluvõõraks jäänud. Mõne inimese jaoks ongi vaid teadmised, ei otsita võimalikke alternatiivseid lahendusi. Miskipärast on saavutusvajadus suurem, kui protsessi nautimine ja teekond.

Minu tugevuseks ongi justnimelt see, et olen erinevaid asju teinud ja disain on alati olnud miski, mille kohta ma tahan ise lõputult uurida ja teada saada. Seetõttu olen mina lahendusele orienteeritud ning mulle meeldib leida parimaid võimalikke teid, et oma eesmärke saavutada. Minu jaoks on alati protsess õpetlikum kui lõpptulemus.

FB-kaanefoto-2

Kindlasti te mõtlete, et kui disain on minu jaoks nii tähtis, siis miks ma sellega täistöökohaga ei tegele ja tiksun endiselt rahvusvahelise koostöö alal ülikoolis. Tunnistan ausalt üles, et minu viimane tööpäev on 27.01.17 ja juba järgmisest kuust olen sajaprotsendiliselt pühendunud enda arendamisele visuaalse identiteedi, brändingu ja graafilise disaini alal ning olen oma praeguste ja tulevaste klientide jaoks paremini kättesaadav ja kiiremini toimivam, kui seni. Minu pea neli aastat kestnud töö ülikoolis on pisarate valamise saatel lõpuni veeremas, ma olen suutnud üsna mitu asja korda saata ning loomulikult on väga kahju sellest kõigest loobuda, kuid kui süda nõuab, siis tuleb teda kuulata 😉

Lõpetuseks võin ka kõigile soovitada, et kui Sa tunned, et on midagi, mida sa väga, väga tahaksid teha, aga mis ei ole see, mida sa parasjagu teed, siis tuleb see samm mugavustsoonist välja astuda ja oma unistuste poole püüdlema hakata!

Save

Save

Save