Usk

usk

06.01.2017

See teema on mõnda aega juba ka meedias aktuaalne olnud, lahatakse Vabariigi presidendi otsust mitte kirikusse minna jne. Minu jaoks on usk väga tähtis, kuid mitte ilmselt päris sellisel moel, nagu enamik seda mõistab.

Ma olen ristitud Kuressaare Laurentiuse Kirikus, ma olin umbes kolmene? Mul on sellest kuskil vist veel mõned pildidki alles, kuid ega ma ise sellest ju midagi ei mäleta. Tean vaid seda, et mul on toredad ristivanemad ja et ristimise ajal olevat ma kõva häälega kirikulaule kaasa püüdnud laulda (valesti, kõvasti ja viisist mööda muidugi) ja ainuke võimalus mind vaigistada oli mulle m&m komme suhu pista. Peale ristimist olevat ma pidevalt kirikuteemalisi laulukesi välja mõelnud, stiilis „iingliid on taeeevas“ jne. Muide, mul on ka endal ristitütar, aga hoopis Vene Õigeusu Kirikust. Ma ei tea, kuidas selline asi saab üldse võimalik olla.

w8qqn1pmqh0-ben-white

Algkoolis käisin ka pühapäevakoolis ja siis hakkas see asi juba rohkem küsimusi tekitama. Jah, ma uskusin endiselt küll inglitesse, lõikasime neid paberist välja ja hoidsin neid kodus olulisel kohal, aga ma ei olnud päris nõus uskuma, et on mingi mees, keda keegi otseselt näinud ei ole, ja kes kõikide elusid muudab. Lapsepõlves oli meie perel tihti raskeid hetki ja ma mäletan, kuidas me emaga õhtuti pereraadiot kuulasime. Aga mina olin nagu pigem toeks ja ega ma ise sellest teemast suurt ei pidanud.

Alles hiljem hakkasin aru saama, et minu ette kujutatud mees, valges linas, ei ole üldse päris ainuke. Maailmas on veel nii palju erinevaid mehi, naisi ja ka asju, kellesse inimesed usuvad. Minu jaoks on erinevad usundid pigem huvitavad, kuna igaühes on nii palju erinevaid tahke. Kultuur, kunst, käitumistavad… See on minu jaoks tohutult põnev. Ei ole minu asi hinnata ühte või teist religiooni lihtsalt selle põhjal, et see minu jaoks vastuvõetamatu on. Ainuke asi, mis mulle vastuvõetamatuks jääb, on see, kui mõned inimesed hakkavad oma usku teistele peale suruma. Tegelikult kehtib see kõigega. Nii religiooni, ebausu ja isegi näiteks radikaalsete toitumisviiside puhul. Mulle meenub üks lause, mida ma kuskilt kunagi lugesin: „Usuga on sama, nagu suguelunditega. Igaühel on need, aga neid ei ole viisakas teiste nina alla lehvitama ja peale suruma minna!“

tlbf3zuvtve-ben-white

Selles, et usku vaja on, olen ma täiesti kindel. Vahet ei ole millesse ja mis põhjustel inimesed usuvad, aga see on vajalik. Vahel ongi tunne, et päris ise oma eluga hakkama ei saa, kuid kui olla täiesti veendunud, et keegi kuskil on, kes kindlasti aitab, siis on õnnestumisprotsent oluliselt suurem. Mõnel inimesel tuleb seda lihtsalt rohkem ette ja seetõttu pöördutakse tuge otsides jumala või muu müstilise poole. Olen seisukohal, et tegelikult on iga inimene ise enda õnne sepp ning kõik mis me teeme, muudavad meie tulevikku. Tähtis on siis teha neid asju, mis soovitud suunas viivad.

Kui nüüd läheneda sellele minu isiklikust seisukohast, siis ma usun kindlasti reaalsetesse faktidesse ja teaduslikesse uuringutesse. Seega olen kindlasti evolutsiooni pooldaja. See on minu jaoks äärmiselt põnev ja sellesse, et keegi kuskilt tuli ja meid siia maailma lihtsalt „whoop“ lõi, ma ei usu. Muidugi on tore neid lugusid kuulda ja teiste usundite kohta rohkem teada saada, aga see huvitab mind pigem kunstilise poole pealt. Sama on kirikutega. Ma armastan neid külastada, kuna nad on ilusad, seal on hea lõhn (imelik olen?) ja nende ehitamiseks on nähtud hämmastavalt palju vaeva. See muudab mind kindlasti kirikute ja katedraalide ees aupaklikuks. Samuti on seal ideaalne atmosfäär näiteks jõulukontsertide tarbeks.

2d_vvf-ie-q-michael-d-beckwith

Mis puudutab oma eluga toime tulekut, siis selles osas saan ma usaldada vaid iseennast. Olen iseenda looja ja kaitsja. Ainult mina ise saan ennast nii karistada, kui ka aidata sihtideni püüelda. Muidugi ma vajan selleks ka oma lähedaste ja sõprade tuge, kes samuti minusse usuksid. Siiani on see teooria mind aidanud ja eneseusk on minu religioon. Tähtis on sealjuures mitte liiga egotsentriliseks muutuda, sest selline käitumine häirib mind, nagu eelmisest postitusest selgus.

Mingil määral ma siiski usun hingedesse ja nii-öelda elusse peale surma. Seda, mis siis täpselt saab, ei saa ilmselt keegi ka kunagi teada, kuid minule sai see kõik selgeks peale ühte väga ilusat unenägu, mida ma nägin juba aastaid tagasi. Kuna ma olen oma elu jooksul kaotanud mõned väga väga olulised inimesed, siis on selline uskumus minu jaoks vajalik. Ma nägin unes, et olin oma emaga koos mu lapsepõlvekodus Saaremaal, kui äkki hakkasid naaberhoovist meie maja poole liikuma inimesed. Mõned olid lihtsalt meie sõbrad ja sugulased, kuid oli ka juba siit ilmast lahkunud inimesi. Näiteks minu vanaisa ja vanaema, kes olid minu jaoks üliolulised ja muidugi minu kallis isa, kelle surmast möödub järgmisel kuul juba 13 aastat. Aga hämmastama pani mind see, et nad olid oluliselt noorema välimusega, kui oma elu lõpus. Isa tuli näiteks sealt umbes 30-aastasena, alt laienevate velvetpükstega ja kõigil oli nägu nii naerul ja temast õhkas õnnetunnet. Küsisin siis emalt, et miks nad nii noored ja rahulolevad on? Ema vastas mulle leebelt, et kui inimesed ära surevad, siis nad tegelikult lähevad tagasi sellesse perioodi oma elus, kus nad olid kõige õnnelikumad, ning elavad seal edasi. Selline mõte rahustab mind siiamaani ja mulle lihtsalt meeldib seda mõelda ja uskuda.

gpnovprp0s8-saksham-gangwar

Kokkuvõttes võib öelda, et ma olen uskude ja uskumiste osas üsna tolerantne. Iga inimene omab sellele teemale oma isiklikku vaadet ja nendest kuulda on väga huvitav. Senikaua, kui neid teistele peale suruma ei hakata, on kõik korras 🙂

Kasutatud fotod www.unsplash.com

Save