Varajased mälestused

mälestused

25.01.17

Blogimine on jäänud mõnuga unarusse, aga nagu ma oma sõbrannaga just eile arutasin, siis vahet ei ole ju, kas sa teed need 30 blogipostitust ära järjestikustel päevadel või noh…nii elu jooksul? Ma ise loodan, et see siiski juhtub veidi kiiremini ja lõpuks saan ka hakata kirjutama neil teemadel, mida ma ise parasjagu lahata soovin.

Üle pooltes postitustes siiani, olen ma heietanud ja meenutanud kunagisi aegu ja inimesi. Sama on ka sel korral, kuna ülesanne näeb ette meenutada oma päris esimesi mälestusi. Öeldakse, et esimestel eluaastatel toimunud sündmusi inimesed ei mäleta, aga mina küll mäletan. Selliste asjade puhul muidugi ei tea kunagi, kas ma päriselt ka mäletan, või olen ma need mälestused hiljem oma peas lihtsalt välja mõelnud, kuid igatahes sellised on nad minu jaoks olnud. Piltidena lisan juurde mõne katkendi oma vanaema mälestustest, mida ta aeg-ajalt üles kirjutas ja paar pilti enda vanaisast.

Kõige esimene mälestus on ainult üks väike katkend sellest, kus mu õde tuleb köögist, võtab nurgast spordikoti ja väljub välisuksest. Ta tegi vanasti väga kõvasti trenni, oli kergejõustikus mingi kõvemat sorti äss, käis Eesti meistrivõistlustel isegi ja terve meie kodu oli neid medaleid täis. Seega see mälestus on täiesti reaalne, ilmselt juhtus seda olukorda rohkem, kui ühe korra. Ainuke küsimus selle juures on see, et kuna mu mälestuses on see minu esimeses elukohas, ühetoalises korteris Laagris, kust me kolisime välja umbes kui ma olin ühe aastane, siis kuidas ma suudan seda mäletada?

Photo 25-01-2017, 19 28 05Memme, isa ja papa uhkeldamas tutika adidase spordikotiga.

Samas mul on tunne, et inimene mäletab väga varajasi eluaastaid paremini siis, kui nendega on seotud mõni konkreetne asukoht või inimene või kogemus. Minu jaoks on kindlasti selleks inimeseks, kes mul meenutada aitab, minu kadunud vanaisa, kellest ma olen siin blogis juba ka varem juttu teinud. Ma mäletan temaga seoses tohutult palju asju, kuigi ta suri siis, kui ma olin neljane. Ma mäletan neid hetki, kui me vanaemaga talle mustamäel vastu jalutasime kui ta õhtuti töölt tuli. Siis läksime me tihtipeale parki oravaid vaatama ja neile küpsiseid viima. Siis ma mäletan, kuidas me sõitsime tema mossega Saaremaale oma suvekoju, ning alati tegime enne Virtsut peatuse, et keha kinnitada. Vanaema oli alati teinud suure laari süüa kaasa ja me laotasime kogu kraami alati kapotile ja pidasime pikniku. Terve autosõidu lugesime me vanaisaga võidu erinevat värvi autosid ja võitis see, kes rohkem kokku luges. Ja muidugi ma mäletan seda, kuidas ma kogu aeg papa habet kammisin, tal oli hästi paks ja võimas habe, mille kammimine oli omaette töö. Kahjuks ma mäletan ka seda, kuidas me vanaemaga papal juba haiglas külas käisime, talle keedumuna viisime ja tema hääbumist nägime. Ja paraku on mul väga eredalt tema matused ka meeles. Jätsin talle veel rinnataskusse oma lemmiku pisikese mänguasja – plastmassist miniatuurse doktori kuju.

papaminu “kuri” vanaisa papa, kes oli tegelikult väga lõbus ja tore mees

Lasteaiast ma mäletan ka väga palju. Muidugi neid hetki, kui ma ärkvel olin, sest mulle on räägitud, et ma olin väikesena supermagaja. Mind viidi hommikul lasteaeda, ma ei jõudnud ära oodata, millal lõunauinaku aeg tuleb. Ja tihti magasin ma õhtuni välja, selle hetkeni, kui ema mulle järgi tuli. Seda tuli ikka ette, et seinast oli veel üks vedruvoodi väljas ja Heidi magas seal, samal ajal, kui teised lapsed ringi möllasid ja mängisid. Kolmesena, kui esimeses rühmas käisin, lõi üks poiss mulle klotsiga vastu pead ja mul tekkis korralik peahaav, millest lahmis igale poole verd. Ma mäletan, et mul endal ei olnudki nii õudne, kui teistel, aga verd oli tõeliselt palju. Ja siis see sama poiss oli viimases rühmas minu narivoodi-naaber. Tema magas ülemisel, mina alumisel naril. Ja kuna ma olen selline vana hea magaja, siis olin esimesena pidžaamas ja voodis valmis, kui magamamineku aeg kätte jõudis. Ükskord ma istusin oma voodis rätsepistes ja see poiss kargas oma ülemisele narile ja hakkas voodis hüppama. Aga vanasti olid voodid rauast ja minu juuksed jäid kõik nende vedrude vahele. Röökisin nagu ratta peal (seda mäletavad kusjuures ka mõningad minu rühmakaaslased. Eredad mälestused. Aa, ja ükskord hiljem, olin ma seal samas voodis, põsakil vastu rauast voodi pulka. Ja jälle see kutt kraps oma voodis ja hüppas mul suure hooga hamba suust välja. Jälle nutt ja palju verd. Peale seda pidime me kohad ära vahetama, aga tal ei olnud üldse pikki juukseid ja samuti ei aelenud ta oma näoga vastu torusid, et ma talle tagasi teha saaksin…

Memme-memuaarid2Siit ongi vist mu teatrihuvi alguse saanud?

Tegelikult on mul muidugi veel lademetes mälestusi, mida kõike kirja panna ei olekski korraga võimalik. See muidugi ei tähenda seda, et ma ei võiks oma memme kombel vanemas eas memuaare kirja hakata panema. Mine tea, võib-olla kunagi kirjutan oma mälestustest pikemalt.