Kus ma sooviksin 10 aasta pärast olla

10-aasta-parast

05.01.2017

Pean ütlema, et mul ei ole peopesad ammu nii higised olnud, kui nad olid eile, kui oma esimese blogipostituse avaldasin. Sain õnneks paarilt sõbrannalt positiivseid impulsse kirjutise avalikustamiseks ja tegin selle siiski ära. Minu üllatuseks oli sellel päriselt ka lugejaid ja tagasiside andis mulle palju motivatsiooni juurde, et see challenge lõpuni viia! Lisan postitusele juurde ka pilte ühest oma lemmikportaalist www.unsplash.com.

Ma jätkan oma blogi pidamise väljakutset juba veidi unistavamal teemal. Nimelt näeb kava ette, et asuksin vaatama oma tulevikku, teeksin dekaadiplaani ja ilmselt soovitakse siin näha inimeste unistusi ning tulevikuplaane ja reaalseid eesmärke, kuidas mul oleks kümne aasta pärast väikese valge aiakesega maja, kus on kuus magamistuba ja elaksin seal oma kolme lapse, armastava abikaasa ja kassidega…

„Where you’d like to be in 10 years“

Löön selle teema tsipakene kõikuma, kuna minu kõige suurem eesmärk siin elus on väga lihtne – olla õnnelik! Loomulikult on mul ka tööalaseid, eraelulisi ja perekondlikke eesmärke, kuid ma olen aru saanud, et elus ei tohi teha mitte midagi kellegi teise jaoks või kellelegi millegi näitamiseks.

Ma ei taha ette kujutada, mis asju ma oman või mitu magamistuba mu tulevases majas on. Mulle meeldib hoopis ette kujutada, KUIDAS ma ennast oma tulevikus tunnen. Sellisel juhul ei ole mu jaoks kõige olulisem eesmärk, vaid viis, kuidas ma sinna jõuan, ja mis tundeid see minus tekitab. Mulle meeldib pidev areng ja kuigi ma olen oma loomult väga planeeriv ja mõnes mõttes liigne realist, suudan ma siiski endale aeg-ajalt meelde tuletada, et tuleb ka unistada ja ümberkaudset tajuda, et end ümbritsevaga kokku sobitada ning vooluga kaasa minna (okei, tegelikult on siin suur osa ka minu chillil elukaaslasel, kes ütleb, et ei ole vaja koguaeg toimetada ja ringi vurada, vahel võiks lihtsalt korra peatuda ja mõelda ka).

rbbdzzbkrdy-nitish-meenaViis aastat tagasi kirjutasime sõbrannadega enda viisaastakuplaani, kus me tahaksime olla, mis elud meil võiksid olla ja millest me üldse unistame. Panime kõik need kirjutised iseendale suurde karpi ja selle avamise aeg on alles tuleval suvel, mistõttu ma päris kindlalt ei mäleta, mis seal seisis. Veidi on mul siiski meeles ja osad asjad on ka täppi läinud, sest et ma kirjutasin sinna üsna loogilisi asju, aga oli ka neid teemasid, mis olid seotud mõne inimesega, kellega asjad ei läinud päris nii, nagu ma toona arvasin. Vaatasin mõned päevad tagasi „Viimset reliikviat“, milles Gabriel lausub täitsa sügavad ja tõesed sõnad: „Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna.“

Aja jooksul muutub nii palju asju. Ma võin endale küll ette kujutada täpseid samme, mida järgides ma jõuan oma suurte eesmärkideni, kuid tegelikult juhtub vahepeal nii palju, mis meie sihte, ootusi ja eesmärke muudavad. Paljud asjad tunduvad hetkel, kui nad juhtuvad, väga rängad ja lootusetud, kuid oluline on näha neis sellegipoolest ainult head. Iga halb asi (ja hea muidugi ka) avab uued uksed, mis muudavad meie kurssi ja viivad hoopis teist kaudu soovituni.

r-eecldrrww-niklas-rhoseTegelikult kehtib sama asi ka minu hobi/töö osas. Disain on ajas pidevalt muutuv ja arenev teema. Täna on turul vajalikud ühed asjad, homme võib-olla juba teised, ja need asjad, mida ma täna tahan arendada, on ülehomme juba ammu devalveerunud. Paraku ei oska ma tulevikku näha ja seetõttu ei tea ka kõiki uuendusi, mis tekkida võivad. Seega pean ma olema pidevalt avatud uutele trendidele ning suutma neid hoomata ning enda kasuks tööle panna. Kui paneksin endale eesmärgiks, et „kümne aasta pärast olen ma parim visuaalse identiteedi looja Eestis“, mis juba eos oleks muidugi täiesti jabur statement, siis mis saab, kui visuaalse identiteedi mõte ajas muutub ja mina olen endiselt oma sama eesmärgi juures, mõeldes samade tegevuste peale, mis praegu? Siis saaks see, et ma oleksin vanamoeline ja keegi ei tahakski minult enam teenust tellida. Seetõttu ma sõnastaksin oma eesmärgi pigem nii: „Ka kümne aasta pärast saan ma olla ettevõtetele abiks nende brändi kujundamisel”. Võimalik, et kunagi tähendab see hoopis muid asju ja ma pean vahepeal ennast taaskord järjele saama ja uusi oskusi arendama, mis ei saa mind lõpuni parimaks teha. Ma kavatsen olla alati igas asjas viimase peal, aga parimaks lihtsalt ei saada. Alati on võimalik veel paremaks areneda.

Ma olen palju näinud inimesi, kes seavad endale utoopilisi eesmärke, ütlevad, et oma sihtide nimel peab pingutama kasvõi ninast vere välja, et saavutada kõik, millest oled unistanud, et töö ja karjäär peaksid olema justkui kinnisideed, parema elu nimel tuleb kas loobuda täielikult mõnest asjast või teha drastilisi muutusi oma elukorralduses… Mina olen teisel arvamusel. Mitte midagi ei PEA tegema. Tuleb lihtsalt TAHTA asju teha.

Lõppkokkuvõttes surevad kõik inimesed ikka lõpuks ära, mina ka. Ja ma tahan lihtsalt tagasi vaadates tunda, et hell yeah, see oli täpselt selline elu, nagu ma tahtsin, mul oli tore ja suutsin anda oma lähedastele ja endale võimalikult palju häid emotsioone. Õnn on kõige tähtsam ja seda kujundab igaüks sajaprotsendiliselt ise oma käitumise ja suhtumisega. Ja suhtumist ei saa muuta inimesed sinu ümber või mingid välised tegurid. Selleks on ikka kõigepealt tarvis alustada iseendast. Ja nii saamegi kümne aasta pärast olla rahulolevad ja tunda, et kõik on seal, kus parasjagu vaja.

ieapbljnd-e-delfi-de-la-rua

Lõpetuseks veidike maiustusi tänutäheks selle eest, et oled edukalt lõpetanud Heidi teise postituse ja 28 on veel minna 🙂

Save