MINU LUGU

(tõotab tulla hirmus pikk)

Minu tee kunsti ja disaini valdkonnas algas juba üpris noorena, kui ma oma vanema õe õpikud ja vihikud enda meelest täiesti võrratuks disainisin. Mingil põhjusel ei osanud toona mu õe õpetajad seda kunsti hinnata ja õde sai hoopis paraja peapesu. Sealt edasi olin ma veidi skeptiline, joonistasin ka oma vihikutesse, kui kooli läksin, aga ka siis ei osatud seda hinnata. Väga imelik, mõtlesin ma, ja valisin omale hoopis teise hobi, milleks oli näitlemine. Olen näitlemisega tegelenud alates 8. eluaastast ning olles hetkel juba umbestäpselt 20 aastat vanem, ei ole ka see kirg minus veel kustunud. Seega ma tean täpselt, mis on mängulisus ja kuna teater on tervik kunsti, reeglite ja loovuse ning imede vahel, siis ma olen omandanud väga elava kujutlusvõime ja loomingulise lähenemise elule.

Kunsti ja disaini juurde tagasi jõudsin ma hellas puberteedieas, kus ma avastasin enda jaoks digitaalmaailma. Olin saanud just oma esimese arvuti ning SIMSi mängimise vahepeale suutsin ma organiseerida omale fototöötlusprogrammi Corel Paint Shop Pro, millega tegin esimesed katsetused fototöötluses. Internetis olid mingid leheküljed, kus sai oma pilte üles laadida ja siis  teatud grupp inimesi neid omast vabast ajast töötles. Mina olin vaimustuses ja muudkui töötlesin, lihvides oma tehnikat ja stiili, mis kujunes minu kunstiloomuse tõttu üsna omapäraseks. Kuna mu isiklikus elus oli keskkooli ajal üsna keeruline periood, siis ma matsin oma muresid suuresti fototöötlusesse ja digimaalidesse, mille oskused omandasin ma iseseisvalt tänu Google olemasolule ning minu suurele entusiasmile ja huvile. Google kaudu sain selgeks ka Adobe tarkvara, millega tänaseni töötan.

(fotomanipulatsioonid ehk mitmest fotost kokku pandud pildid. Nagu näha olid juba toona selfid hästi moes!)

(digimaalid ehk digitaalselt joonistatud pildid. Nende loomiseks läks mul keskmiselt 16 tundi ja enamasti tegin seda ühes jutis. Kunstnikul on raske peatuda 😀 )

Kusjuures põhikooli lõppedes ma mõtlesin, et lähengi kunstikooli. Sain küll kenasti sisse, aga kuna kool asus täpselt teises linna servas, siis ma otsustasin, et mulle meeldib ikka hommikul kauem magada ja jäin oma kooli edasi. Olin toona ka täiesti kindel, et kui ma keskkooli lõpetan, siis astun lavakasse (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) ja saan kuulsaks näitlejaks ja kunst jääb niikuinii hobiks.

Läks aga veidi teisiti. Kuna olin kooliajal väga aktiivne õpilane, orgunnisin igasuguseid üritusi ja vorpisin ka aktuste plakateid ja muid kujundusi, siis ma jäin silma oma tulevasele tööandjale, kes mu kohe peale kooli lõpetamist ära napsas. Kuna lavaka katsed olid alles aasta pärast, siis ei olnud mul selle vastu midagi ja asusin tööle hoopis kohalikus omavalitsuses, kus minu peamiseks ülesandeks oli luua apoliitiline noorteorganisatsioon, et tuua kohalike koolide noori omavahel kokku. Enne seda oli koolide vahel kõva rivaalitsemine ja mõned kambad tegid teiste koolide kampadele korralikult säru. Aga minu ja toonase linnaosavanema koostöös sündis vahva punt nimega NÕEL, mis tänaseni tublisti toimetab. Nende logo oli muide ka esimene, mille ma tegin. See näeb tänaseks õudne välja, aga nad ei ole nõus seda muutma, sest see pidavatki olema selline koolipoisilik.

Ja siis oligi aeg proovida sisse saada lavakasse! Langesin muidugi esimesel katsel robinal välja ja olin ikka väga pettunud. Aga mõtlesin endamisi, et vahet ei ole, ma proovin kahe aasta pärast jälle, senikaua teen mingit tööd ja olen niisama mõnus. Jätkasin mõnda aega veel kohalikus omavalitsuses, aga kuna loodud projekt läks nii kenasti tööle ja peale pooleaastast töötamist linnavara osakonnas sai mulle selgeks, et ma ei ole veel piisavalt elu näinud, et näiteks riigihangete protokolle vormistada või kohalikele inimestele märgukirju vormistada teemal, et kui nad oma aeda ära ei paranda, siis me peame neile trahvi tegema.

Mul oli olnud mingi pidev hirm inimestele helistamise ees. Ma ei tea miks. Aga õnneks oli mul võimalus ennast parandada ja läksin tööle telefonimüügi konsultandiks. Teate küll neid, kes helistavad ja küsivad et ega te mõnda meenemünti või ravimtaimede raamatut osta ei soovi. Alguses läks mul päris kehvasti, aga siis sain oma nipid ja trikid selgeks, arenesin kolinal ja lõpuks juhtisin veel ühte kontoritäit inimesi mõned kuud enne, kui ma otsustasin ka selle lõpetada ja hoopis ülikooli astuda.

Proovisin sisse saada Eesti Kunstiakadeemiasse graafilise disaini erialale, kus mulle väideti, et mul on kahjuks liiga värvilised tööd ja ma sinna ei sobi. FAIN! Mõtlesin oma asjad siis ümber ja otsustasin, et kui nad mind ei taha, siis ega mul ka neid vaja ei ole. Lähen õpin hoopis majandust, teen oma firma ja hakkan ikka tegema seda, mida ma kõige rohkem armastan.

(mõned vanad joonistused. On näha, et minu joonistamise stiil on jäänud samaks, tehnika muidugi on paranenud.)

Samal suvel astusin Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonda ärinduse erialale. Kohe sügisel hakkasin ka tudengiaktivistiks ning aasta hiljem olin juba üliõpilasesinduse juhatuse liige turundus- ja kommunikatsioonivaldkonnas. Super kogemus! Kui keegi noor inimene seda praegu loeb, kes koolis või ülikoolis käib, siis ma soovitan tal otsemaid üliõpilasesindusse aktivistiks minna. Toimetasin seal kokku kaks aastat, kuni mul õnnestus kooli kõrvalt leida päris töö, milleks oli ühe luksuslike lasteriiete brändi turundusjuht. Muuhulgas tuli mul seal ka kogu visuaal kujundada, kõik reklaamid, plakatid, flaierid ja muud trükised. See oli kõik väga huvitav, sest sain maksimaalselt oma fantaasia mängu panna.

(Mõned fotod sellest ajast, kui ma veel noor, blond ja üliõpilane olin)

Nüüd tuleb üks murdepunkt mu elus- otsustasin nimelt turunduse mõneks ajaks kõrvale jätta ja proovida ühte asja veel, mis oli mind alati paelunud. Selleks oli assistent/sekretär/juhiabi. Mul õnnestuski saada juba tuttavasse keskkonda, Tallinna Tehnikaülikooli, toonase prorektori (ühtlasi ka rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja) juhiabiks. Juba esimestel päevadel sain aru, et see on tõsiselt lahe töö. Inimesed alahindavad juhiabisid ja sekretäre, aga nende võimuses on luua selliseid taustsüsteeme ja nad on hirmus vajalikud, kui nad ise on aktiivsed ja avatud. Aastal 2014 oli mul võimalus osaleda Eesti parimate sekretäride konkursil ja kuna ma ei jäta midagi saatuse hooleks, siis oli mul kindel plaan see ära võita. See läks õnneks.

(Parim sekretär 2014)

2015. aasta lõpus ilmus minu illustreeritud esimene lasteraamat. Selle autoriks on minu hea tuttav, kellele mu stiil väga meeldis ning ühiselt sai kaante vahele pandud raamat “Kassipoeg ja patsidega tüdruk”

(Mõned pildid raamatust “Kassipoeg ja patsidega tüdruk”)

Hetkel töötan ma endiselt TTÜs, kuid olen ajapikku edasi arenenud ja uutele väljakutsetele vastu astunud. Praegu on minu tööülesanneteks rahvusvahelise koostöö arendamine ja partnersuhete hoidmine. Endiselt olen ka seotud harrastusteatriga, sest olen oma koduteatri Salme Teater juhatuse liige.

2014. aasta suvel lõin oma disainiettevõtte HeiDisain, mille lehel te ka praegu olete. Olen seda oma töö kõrvalt TTÜs teinud, seega on ta endiselt poolenisti hobikorras. Aga õnneks see tähendab seda, et iga töö, mis ma vastu võtan ja mis ma valmis teen, on tehtud lusti ja hingega. Ma ei taha teha asju poolikult ja ma ei taha teha asju, millesse ma ise ei usu. Tellides oma firma brändingu minult, võite te kindlad olla, et minu täielik pühendumine garanteerib teile tasemel lõpptulemuse.

Aitäh, et olete minust, kui inimesest huvitatud. Mu elu on olnud kirev nagu vikerkaar ja täpselt sama ilus ka. Võib-olla ilusam, sest tegelikult on ju kõik meie endi mõtlemises ja ilu vaataja silmades.

 

Heidi